Kaasavad linnad: Preventing Social Conflicts in Public Space

Selle uuendusliku linnaalgatuse projektijuht Milla Kallio rääkis meile lähemalt:

Mida tahtsite selle projektiga saavutada?

Olime viis noort inimest, kes olid õppinud linnaplaneerimist. Märkasime, et meie Helsingi linnas ei konsulteeritud teatud inimrühmadega nende ümber arendatavate arenduste osas. Veendes selliseid tõrjutud inimesi meie projektis osalema, lootsime avastada uusi viise, kuidas juhtida planeerijate tähelepanu nende arvamusele.

Kes olid need tõrjutud rühmad, kellega kavatsesite koos töötada?

Uurisime Helsingi Puhose kaubanduskeskuse naabruskonda, millel on üsna halb maine. Linna ümberehitajad plaanisid selle kaubanduskeskuse lammutada, mis avaldaks selgelt mõju lähedal elavatele sisserändajate kogukondadele. Nii et meie projekt algas selle uurimisega, mida kaubanduskeskus sealsetele elanikele tegelikult tähendas. Leidsime, et selles piirkonnas oli kaks olulist kaubanduskeskust: ühes on hädavajalikud kauplused, kus enamik inimesi käib, samas kui teises, mida nimetatakse Puhos’eks, on rohkem etnilisi poode, erinevaid restorane ja palvetoad. Puhos oli koht, kus käisid pigem araabia, somaali ja vene keelt kõnelevad vähemusrühmad.

Millised olid projekti peamised etapid?

Esimestel kuudel keskendusime piirkonna ja kaubanduskeskuse tundmaõppimisele, sellele kuidas erinevad elanikud seda tajusid ja milline oli üldsuse sellesse suhtumine. Seejärel võtsime ühendust piirkonna erinevate vähemusrühmade ja organisatsioonide võtmeisikutega. Nende abiga viisime läbi töötubasid suvel toimunud festivalil “Puhos armastab inimesi”. Lisateabe saamiseks seadsime sisse nn kaardistusjaamad, kus inimesed said oma arvamust avaldada. Aasta lõpupoole palusid vähemusrühmade esindajad inimestel oma kogemustest intervjuusid ja esseesid kirjutada. Need olid meie projekti väljaande lähtematerjaliks.

Kuidas panite inimesi osalema?

Oli väga oluline, et kaardistusjaamad paiknesid kaubanduskeskuses, kus veedetakse palju aega. Paigutasime kaubanduskeskusesse suure Puhose piirkonna kaardi ja palusime inimestel nende jaoks tähendusrikastele kohtadele kleepida märkmepaberid ja kirjutada üles asjad, mida nad parandada tahtsid. Paljud märgistatud kohad olid sellised, kus end turvaliselt tunti ja nägime palju kommentaare, näiteks ‘Tunnen end siin koduselt’. Avastasime, et kaubanduskeskuse näol oli tegu turvalise kohaga, kus olla – kohaga, kus tunti end võrdsetena ja vähem diskrimineeritutena kui Helsingi teistes avalikes kohtades. Tavaliselt kogutakse linnaplaneerimise töötubades privilegeeritud kodanike arvamusi, samas kui vähemusrühmadel pole alati osalemiseks ressursse, aega, raha ega energiat. Tahtsime seda arvesse võtta, et midagi päriselt paremaks muuta.

Mis oli teie jaoks kõige inspireerivam tulemus?

Avastasime, et kaubanduskeskusel on kohalike kogukondade jaoks palju suurem roll, kui arvasime. Eri rahvustest elanikud saavad siin kokku ja vahetavad igasugust teavet, näiteks kuidas tööle kandideerida. Ametlike kanalite ja valitsuse bürokraatia kaudu õige teeotsa leidmine võib olla väga keeruline, seega on teabe jagamine sellisel viisil lihtsam ja säästab palju aega.

Millised meetodid toimisid kõige paremini?

Töötoad ja kaardistamisharjutused olid väga viljakad. Osalejad tundsid end olulisena, teades, et suutsime nende endi ideid edastada ja otsuste langetajatele tagasisidet anda. See õpetas meile palju, kuidas vähemuste poole pöörduda ja kuidas neile huvi pakkuvat väljaannet kujundada. Õnneks oli üks meie meeskonnaliikmetest varem töötanud Euroopa noorteprojektide valdkonnas kogenud organisatsioonis, nii et ta juhtis meie tähelepanu solidaarsusprojektile kui suurepärasele võimalusele.

Kas teil on soovitusi teistele, kes soovivad solidaarsusprojekti algatada?

Projektitaotluse enda kirjutamine oli üsna lihtne ja ma soovitaksin taotlus esitada nii kiiresti kui võimalik. Koostage kava, täitke taotlusvorm ja kui projekt on heaks kiidetud, võite selle ellu viimist alustada. Samuti soovitaksin võtta ühendust nende inimestega, kes vastutavad Erasmus + projektide ja nende rahastamise eest teie riigis asuvas riiklikus agentuuris. Alustades me seda tegelikult ei teinud, sest me ei teadnud, et seda saaks teha, kuid uue projekti kallal töötades on mulle sellest palju abi olnud.

Kas teil tekkis plaanide elluviimisel probleeme?

Mõnel töörühma liikmel ei olnud lõpuks tegevuste jaoks piisavalt aega, seega pidime nad asendama. See õnnestus üsna hästi, kuna uutel liikmetel oli samuti linnaplaneerimise kogemus. Meil oli plaanis korraldada rohkem töötubasid, kuid pärast arutelu kohalike inimestega mõistsime, et neil ei ole võimalik nii palju aega võtta, et nendes osaleda. Nii et paljude töötubade korraldamise asemel tegime intervjuusid, vaatlesime ruumi ja rajasime kaubanduskeskusesse kaardistusjaamad, mida nad said palju hõlpsamini külastada.

Mida peate projekti kõige olulisemaks tulemuseks?

Oma töörühma – FEMMA Helsinki – nime püsima jäämiseks jätkasid kaks meist ettevõtte asutamisega, mis sai nimeks FEMMA Planning. See ei olnud algselt kavas, kuid projekti edu inspireeris meid jätkama mõningate uute algatustega, näiteks meie taskuhäälingusaadete avaldamine. Pärast Puhose uurimist oleme terves linnas avastanud palju teiste inimeste hääli, keda eiratakse. Neid tuleb ka kuulda võtta!

Kuidas te oma tegevust ja tulemusi propageerisite?

Meie kohalolek sotsiaalmeedias on aidanud meil jõuda erinevate linnaarenduse valdkonnaga tegelevate ekspertideni ja me saame endiselt tagasisidet inimestelt, kes on meie väljaannet lugenud ja meie taskuhäälingusaateid kuulnud. Mõned arhitektid soovisid algatada kaubanduskeskustel põhinevaid projekte ja leidsid, et meie väljaanne on väga kasulik. Kirjutasime ka artikli, mis ilmus Soome suurimas ajalehes, kutsudes nii meediat kui ka linnaplaneerijaid üles arvestama nende piirkondade äärelinnaelanike vajadustega.

Mis kaubanduskeskusest saab?

Selle tulevik pole veel otsustatud. Ümberkorralduste tõttu võidakse tõsta kontorite või poodide üürihindu, muutes vähemusrühmadele sinna püsima jäämise raskeks, kuid oleme lootusrikkad, et leitakse mingi lahendus.